Ei saa mitte vaiki olla…

Ei saa mitte vaiki olla…Pildiotsingu võrdõiguslikkus tulemussuud puhtaks saamata.

Samanimelise saatesarja 12. aprilli diskussioonis soolise palgalõhe üle kujunes kohati naljakas olukord, kus lugupeetud naisosalised püüdsid tõestada, et soolisi erinevusi tegelikult ei eksisteerigi, loodusele viitamine on stigmatiseerimine ja jutud meeste suuremast riskivalmidusest ja naiste alalhoidlikkusest kuuluvad iganenud soostereotüüpide hulka. Sellega peaks siis nagu kogu probleem lahendatud olema – pole sugusid, pole lõhet? Huvitav, kas kilu ja koger, ahv ja elevant ka teavad, et nende soolised erinevused ei ole muud kui sotsiaalne konstruktsioon? Kuni pimeda keskaja lõpuni, näisid inimesedki seda uskuvat, alles feministliku valgustusajastu algus hakkas viga parandama. Ja tulemused on käega katsutavad:  kunagi oli mul võimalus lugeda analüüsi mees – ja naissoo erinevast käitumises konflikti olukorras. Poisid vastavad agressorile  füüsilise jõuga ja võidetud vastane surutakse hierarhias allapoole. Tüdrukud hierahiaid ei moodusta, nendele on tähtsad suhted – istuvad koos, räägivad ja nutavad. Pärast Stockhomi viimast terroriakti võis televiisorist vaadata Rootsi peaministri „tugevat sõnumit”: me seisame kindlalt üksteise kõrval, toetame vastastikku ja kellelgi ei õnnestu meid lõhestada. Inimene nägi justkui täiesti mehemoodi välja, aga vähemalt nähtud lõigus ei olnud vähimatki vihjet sellele, millise rolli on loodus on isastele ette näinud: astuda vastu sissetungijale, kaitsta oma territooriumi ja kogukonda. Peaminister ei lubanud mitte mingit muutust poliitikas, vähemalt nähtud lõigus. Selle asemel valmistas „tugev sõnum” rahvast ette järgnevateks laipadeks, et siis koos üksmeelselt lilli panna ja nutta. Neitsilikkuse triumf. Paratamatult tekib küsimus – kui tolle 11-aastase mõrvatud  Rootsi tüdruku klassikaaslane ütleb oma emale: ma kardan kooli minna, ma ei taha surma saada, siis milline on poliitkorrektne vastus? Ilmselt selline: „Ära muretse, laps. Kui midagi juhtub, siis on terve Rootsi meie kõrval. Mitte keegi ei saa takistada sinu hukkumispaigale lilli toomast ja ühiselt rahu valvamast. Ja kui sa hea laps oled ja hästi õpid, siis valgustatakse pärast sinu surma ehk mõni tähtis majagi Rootsi lipu värvides. Populistidel ja rassistidel ei õnnestu kunagi muuta meid suletud ühiskonnaks”.

Loodus on muidu uskumatult osav – valmistab viljatust liivast ja veest männipuu tuhandete okastega; laseb harimata rästikul samblast ja kuremarjadest kokku sünteesida sellise mürgi, mis inimeselooma oma sooskäiku krampides kahetsema sunnib. Kuidas  siis loodus ühe kohapealt nii loll on olnud, et enam-vähem kogu elava ilma  kaheks erinevaks sugupooleks on polariseerinud?

Kunagi lauldi ühel kuuendikul kogu planeedist „me loodust julgelt muudame, ei oota temalt mingeid ande”. Impeerium arvas end olevat üle loodus – ja majandusseadustest ning otsa ta sai.

Suupuhastamise saates võis kuulda üht lugupeetud esinejat uhkusega kuulutavat, et tema läks kuuekuuse lapse kõrvalt tööle. Mida enam selline emaduse alavääristamine ja väärtusahelas allapoole lükkamine ühiskonnas levib, seda kiiremini saabub saabub vältimatu lõpp. Saksa rahvas  kaotab majandusliku õitsegu ja rahu tingimustes (kuivõrd võib rahuks nimetada elu pideva terroriohu olukorras)  iga aasta negatiivse iibe tõttu ca 200 000 inimest, väike Stalingrad. Piltlikult kaks  Tartu  suurust linna kustutaksid igaveseks tuled, kui poleks moslemitest sisserändajaid. Need elavad ikka oma iganenud soorollide kammitsates, tulevad, paljunevad ja võtavad Euroopa üle. Selleks ajaks on

võitlevad feministid kas sündimata jäänud või võetakse neilt tahtmine koraaniga sobimatuid mõtteid levitada . Praegu saab veel oma sooneutraalseid ideid propageerida, minu artiklit lugedes kibelevad juba keelel kaks võlusõna – stigmatiseerimine ja vihakõne. Paraku kuuluvad mõlemad primitiivse propaganda valdkonda, mis usub probleemi lahendusse kui sõnumitooja risti lüüakse. Nõuka-aegne propaganda–anektoot ei ole aktuaalsust kaotanud ka täna: võistelnud kord ühel jooksudistantsil 2 meest – venelane ja ameeriklane. Pärast teatas TASS , et Nõukogude sportlane

saavutas hinnalise teise koha, aga USA esindaja jäi eelviimaseks. Justnagu anti informatsiooni, tegelikult suruti peale ainult suhtumist. Sama võis esmaspäevase 10. aprilli Välisilma saates kogeda, kui Astrid Kannel kuulutas õnnest särava näoga, et kohe tuleb film Geert Wildersist, kelle tulemused valimistel jäid oodatule alla jäid. Tegelikkuses kaotas valimiste võitja Mark Rutte partei ligi veerandi kohtadest ( neljakümne ühelt kolmekümne kolmele) ja Wilders suurendas esindatust veerandi võrra, viieteitkümnelt kahekümnele.

Taoliste trikkide kasutajad peaksid suud puhtaks pesema ja neid rohkem mitte määrima. Loodusemuutjad aga mõtlema ausalt oma tegude tagajärgedele.

Hillar Viks

RÜE aukohtu esimees

50 43 585